Õpetlik lugu kuidas prügimäest või kasutust maalapist miljoniäri ehitada

Üks omanäolisemaid turismiarendusi, mida Eestis eales nähtud, asub Kiviõlis. See on ühtlasi mälestusmärk uskumatule järjekindlusele, lugu suure südamega tehtud ärist, eneseabipeatükk sellest, kuidas ilma senditagi taskus Eesti depressiivseimas linnas ellu jääda ja epistel sellest, kuidas kogemuste olemasolul saanuks pead vastu seina palju vähem veriseks peksta. Kuna ligi sajal hektaril laiuv seikluspark nüüd valmis on ja rahvamassid seda uudistamast ei väsi, tasub kogu õppematerjal üksipulgi lahti kirjutada.

Sissejuhatus: Kõik näevad tulemust, vähesed aimavad protsessi

Kui te Tallinn-Narva maanteelt veidi pärast Rakveret paremale keerate, jõuate umbes 20 minutilise autosõidu järel taevalaotusesse tungiva maha lihvitud tipuga erkrohelise golfimuruga kaetud mäeni, millest on saanud kohaliku elu alustala, Idaviru turismisektori au ja uhkus. Hiigelmäe tehiskünklikul jalamil, mille muru- ja asfaltkate varjab enda alla kümnekonna naabruses tühjaks jäänud viiekorruselise tellismaja ehitusplokke, keeb elu. Põngerjad, varapuberteedid ja esimeste habemekarvadega jännis noorukid tunduvad olevat leidnud paiga, kus vähemasti mõneks tunniks ununevad mobiiltelefonid ja neis peituvad ahvatlused. Neid noori on korraga mäel ja selle jalamil sadu, ehk isegi ´pooltuhat. Sekka teist samapalju suviselt napis riides lapsevanemaid. Mängib muusika, mille pehmematel hetkedel kanduvad kõrvu eri suundadest saabuvad hõiked ja sumin. Kuulatades eristab kõrv vähemasti kolme kohalikku keelt: eesti, vene ja inglise. Kuigi just hetke eest olin kohvikus kohanud ka viieliikmelist soome peret Nepaalist pärit koka vürtsikaid ampse nautimas.

Poiste osakaal tundub veidi suurem, kuid õhetavad neiudki on siinsamas tehnika- ja spordiraskusi ennastsalgavalt trotsimas. Osad noored rallivad ratastega asfalteeritud merelaineid meenutaval pumptrackil. Peakohalt vuhisevad kuni 80 km/h üle „uuuu” hüüdes Eesti pikima trosslaskumise kunded. Veidi eemal saarekestega tiigi ääres tunglevad kümned inimesed neljakorruselise maja kõrgusel kõrgseikluspargis. Silm eristab veel liikluslinnakut, mootorita mägiautode kurvivõtte mäerinnakul, kuut miniekskavaatorit (kusjuures kõik kopajuhid tunduvad just täna olevat õrnemast soost) ja päris ehtsat reisilennukit. Kusagil märkasin ka vana linnliinibussi ja tuletõrjeautot, ikka laste mängitada jäetuna.

Kui seista lahmaka autoparkla kõrval ja lasta uudistavatel silmadel üle kogu mäe ja mäeeluse käia, on pilt üsnagi rabav: see rohelusest ja pisitegelastest kirav mägi on kui laste lemmikraamatust väljalõigatud karikatuur, mis on elusuurusesse venitatud ja kleebitud mitme teise mustava mäe ja taamal terendavate hiiglaslike korstnasuitsude vahele eikellegimaale. Jääb mulje, et inimesed ei pea paljuks siia 130km kaugusele pealinnast perega pühapäeva veetma sõita.

Tänase peahoone ja parkla asemel laius prügila.

Mitmete (prügi)mägede omanikud püüavad šnitti võtta

Pärast umbes aasta eest siinsamas Delfis ilmunud lugu kahest „hullust” unistajast prügimäe otsas võttis Kiviõli Seikluskeskuse rajajate Janek Maari ja Madis Oltiga ühendust piisavalt palju huvilisi, kelle hoovis samuti mõni suurem küngas või prügimägi asus. Neid kõiki huvitas, kuidas tsivilisatsiooni tuiksoonest kaugel asuv kasutu maatükk raha teenima meelitada. Kuna lahedatele turismiteenustele eri Eesti otstes tundub veel piisavalt ruumi olevat, saigi selle uskumatute pööretega loo „nullist 70 000 külastajani” aastas turismiteenuste loomise näitena detailsemalt lahti kirjutatud. Kinkimaks inspiratsiooni neile, kes on valmis edu nimel pingutama.

1. Kõik algas ebareaalsest unistamisest

2001. aastal oli Kiviõli poolkoksi ladustusel tekkinud 100 m kõrgune tuhamägi kõigile pinnuks silmas. Ametlikult oli tegu ohtlike jäätmete prügilaga. Ühtki head ideed, mida mäega peale hakata, polnud. Kamp noori oli ühel talvisel väljasõidul Kiviõli külje alt pärit Madise kodukanti külastamas ja eelmisest Lõuna-Eesti nädalavahetusest olid õnneks lumelauad pagasnikusse ununenud. Üle keskmise igavas linnas kutsus teepeale jäänud mäehiiglane noori oma oskusi proovima. Pärast kahte korda üles ronimist ning võsa ja sodi vahelt alla kihutamist haaras võimust väsimus. Õnneks saabus aga valgustus: Kiviõlis tuhamäel võiks olla tõstuk ja slaalominõlvad. Tollal 23-aastased noored mehed kujutasid ette, et paari aasta pärast võiks neil tõstuk juba püsti olla ja slaalomihullud üksteise võidu mäest alla kihutada. Sellest pidi saama nende esimene teenus ja võib-olla ka rahaline elutusallikas.

Õppetund: Äriidee sünnib sageli enda vajadustest ja eeldab selle märkamist, mida teised ei näe või suisa ära põlgavad!

2. Kuue aasta vältel ei juhtunud midagi, ainult tagasilöögid

Kui selgus, et tegu on ohtlike jäätmete ladustuspaigaga, millel ilmselt midagi üldse teha ei või, tuli algatada keskkonnauuringud. Lisaks laius mäe jalamil veel õudne, 5ha suurune Kiviõli linna olme- ja ehitusjäätmete prügila. Järgnesid nii tuhamäe kui ka olmeprügila sulgemisprojektide koostamine, mäe õhuseire, poolkoksi omaduste ning mäesiseste termiliste protsesside uuringud, suusakeskuse tasuvusuuringud ning eelprojekteerimine. Kuus aastat möödusid nii, et noored rahatud mehed said vaid oma utopistlikuid ideid presenteerida ja kõikvõimalikesse fondidesse rahastamistaotlusi kirjutada. Nende tegevust peeti ebarealistlikuks pea igal pool, kus nad uksest sisse astusid. Neid püüti ümber veenda ja maapeale kutsuda. Mägi oli paberite järgi ohtlik, see ei sobinud spordiks, asus liiga kaugel suurtest linnadest, ei meeldiks inimestele, jne.

Õppetund: Olge valmis: mida julgem idee, seda suurem „realistide” umbusk ja kadeduslik vastuseis.

3. Esimene tegelik teenus oli hoopis muu, kui see, millest unistati

2006. aastaks olid kohe 30steks saavatel Janekil ja Madisel uuringud tehtud ja käes luba mägi turismiobjektina kasutusele võtta. Ning umbes Olümpia hotelli suuruse tüki jagu omatahtsi ümber kujundada. Et esimest hasarti enam ammu polnud, ja levis arusaam, et suusakeskuse valmimiseni võib veel minna aastaid (kuid taskud olid endiselt tühjad), sundis lootusetus otsima kiireid alternatiive. Kuna Madis oli hiljuti nakatunud motokrossipisikuga, pakkus ta välja, et võiks proovida mäe lõunapoolsel jalamil motokrossiga õnne. Meestel oli taipu kutsuda punti äsja tippspordiga hüvasti jätnud külgkorvi MM medalist Are Kaurit. Viimane soovitas suvalise kolkaraja asemele teha kohe suure ja laia MM tasemele vastava raja. Tutvus Kauritiga osutus jackpotiks, sest Kiviõli krossiraja rajameistriks kujunenud endine krossimees helistas läbi kogu maailma paremiku, ja kutsus nad 2007. aastal uut vinget rada proovima. Sellest suvalisel juunikuu kolmapäeval toimunud katsevõistlusest sai ootamatult algus 12 aastat kestnud Kiviõli Motofestivalile koos MM, EM ja EM etappidega. Raja äärde suudeti meelitada 4000-5000 pealtvaatajat, tuli kuulsust. Ja pärast rahvusvahelise motoföderatsiooni korduvaid tänudiplomeid aasta parima MM etapi korraldamise eest, hakkasid ka kohalikud ametnikud vaikselt meelt muutma. Janekisse ja Madisesse hakati 6 aasta möödudes esmakordselt uskuma. Kuid üsna kalli formaadiga motofestival ei olnud väikses Eestis ei alguses ega kogu 12 aasta vältel rahaauk – napilt suudeti kulud tuludega katta.

Õppetund: Algsed ideed ei pruugi olla esimesed, millest alustada. Oluline on mitte kapselduda, vaid olla väljakutsete osas paindlik.

4. Esimese unistuse täitumiseni kulus 12 aastat

Motofestivali kasutegur kogu arenduses seisnes usalduse tekitamises enda vastu. Ühtäkki olid uksed lahti ja ka rahastajad (Kiviõli linn, KIK, EAS) said juurde kindlust, et „tuhamäe poisse” saab usaldada. Nii rahuldati 18 aasta jooksul viisteist erinevat arendusprojekti taotlust tuhamäe suusa-, moto- ja seikluskeskusena välja arendamisel. Innustununa motokrossi MMi edukast korraldamisest, kirjutati projektid usus, et Kivõlis hakkavad toimima ka talvealade rahvusvahelised tiitlivõistlused, näiteks tollal põlvepikkuse Kelly Sildaru tulevasel lemmikalal rennisõidus. Lumetegemiseks tuli mäe jalamile kaevata suur tiik.

Algne suusakeskuse visioon hakkas arendajate peades aastaringseks meelelahutuspaigaks kujunema ja selle kõige projekteerimiseks kulunud lisaaja tõttu ei jõutud õigeaegselt projektiga EASi sobivasse meetmesse. Märkamatult kulus veel 6 aastat, mil mäe sai suusakeskusena kasutusele võtta.

Unistuse teenuse „Baltikumi pikimate suusanõlvade” avamiseks oli 2013 aasta veebruariks kulunud 12 aastat. Ja kümneid tuhandeid tunde tasuta tööd. Ning üle 5 miljoni euro erinevaid projektirahasid. Baltikumi pikimad suusanõlvad (kokku 4 nõlva) olid valmis ja tõstuk töötas! Lõpuks ometi paistis tulevik helge ja rahateenimine käegakatsutavas kauguses.

Õppetund: Rahastajate ja partnerite usalduse võitmiseks peab vähemasti miski väga hästi töötama.

5. Rahateenimise asemel neli lumeta õuduste aastat

Kuid kõik ei läinud ka nüüd nagu valatult. Tallinlaste umbusk Narva alla suusatama tuleku suhtes oli veel aastaid ületamatuks probleemiks. Pärast esimest suusanõlva lahtioleku talve, mil teenindati siiski tubli 10 000 inimest, olid lootused juba kruvitud 20 000 kliendi teenindamiseks, kuid neli järgmist talve näitasid meestele hambaid. Mitu korda tuli valmistada lund kogu mäe ja lumepargi tarvis, kuid ilmataadi vingerpussid sulatasid selle. Tohutult kulukas lumetootmine, pidev stress, vajadus raha juurde laenata ja ebameeldiv sõnum suusasõpradele: meil pole lund, ärge tulge!

Selgeks sai, et kui suusanõlvasid saab veel kuidagi lumega toita, siis mäe sisse kaevatud „half-pipe” freestyle-sõidu renni lumega täitmine tuli meie kliimas jäädavalt unustada. Just sellel kõige raskemal hetkel kujunes lõplikult ka mõte hakata talveteenuse riskide vähendamiseks rohkem suve peale mõtlema.

Õppetund: Turismiteenused on Eestis muutlikust ilmast sõltuvad. Vaid ühe ilma peale ärimudelit ehitada ei tasu.

6. Esimene suveteenus kasutas suusatõstukeid

Esimesteks suveteenusteks said 2014. aastal Eesti pikim trosslaskumine ning talviseid suusatõstukeid ära kasutav mägiautorada, kus rooli ja piduriga varustatud auto tõmmatakse tõstukiga mäe otsa. Uksed hoiti küll kogu suve lahti, kuid üksikud kunded (2000-3000 inimest 3 kuuga) suviste teenuste lahtihoidmist ei õigustanud. „Olime üsna viimase vindi peal, et keskus kevadel üldse lukku panna. Ja olime ka töötajatele palga maksmisega täitsa hädas,” kostab Janek Maar täna palju targemana. Pärast kahte suvist katsetamist saadi aru, et masside kohalemeelitamiseks tuleb suvine „suur, tühi ja kõle” mägi surnust äratada palju rohkemate paralleelsete tegevuste abil. Õnneks terendas uus meede EASist piirkondade konkurentsivõime arendamiseks. Sinna mindi suure kogupere elamuspargi ideega, kuhu koguti Euroopast ja maailmast parimad ideed, mis Eesti tingimustesse sobiks ja ka eelarvega klapiks.

Õppetund: Väiksel turul sõltub teenuste külgetõmme nende rohkusest ja sihtrühma laiusest, mitte niivõrd üksikute teenuste atraktiivsest sisust.

7. Hooajalisuse needuse murdmine – 15 uut teenust

Kogupere elamuspark, mille avamisega jõuti valmis 2018. aasta suveks, muutis kokku mitmekümnel hektaril asuva pargi kontseptsiooni lõpuks hoomatavaks ja atraktiivseks ka massidele. Keskkonna maastikukujunduse ja atraktsioonide välise põnevuse huvides võeti kahaneva rahvaarvuga linnalt vastu viiekordseid lammutatud tellismaju, hangiti suur liinibuss, tuletõrjeauto, kopplaadur ja lennuk. Korraga lisandus kokku 15 uut teenust erinevatele vanuserühmadele. Vaid osaline loetelu teenustest:

Legolandist saadi inspiratsiooni tuletõrjelinnakuks.

Osteti kuus mitmekümne tuhande eurose maksumusega miniekskavaatorit, kus mudilased saavad koos vanemaga ja kooliealised juba iseseisvalt kaevata;

Ehitati laineline 350m asfalt-pamptrack, et pakkuda uskumatuid elamusi rattasõpradele. Pole muud, kui laenuta kiiver ja ratas ja proovi sõita künkalt künkale ilma väntamata. Vaid ühe suvega kujunes sellest atraktsioon, millel lapsed kõige enam tunde veedavad.

Hektarisuurusele lumetegemiseks kaevatud tehisjärvele otsustati tuua elektripaadid, mis ilusa ilmaga kõik saarekeste vahel sõidus on.

Tiigi äärde püstitati postidele ehitatud hirmkallis (130 000 eurot) kõrgseiklusrada turnimishuvilistele, millelt avaneb lummav vaade kogu ümbrusele ja kust saab proovida ka lühemat üle tiigi viivat 90m trosslaskumist.

Pärast pikki otsinguid tarniti Inglismaalt 10 vastupidavat laps-lapsevanem tandemit mahutavat elektriautot, millega saab nüüd põneva maastiku vahele kujundatud liikluslinnakus turvaliselt liikluskultuuri õppida.

Talvise õppenõlvatõstuki kõrvale pandi püsti suvine plastikul libisev tuubirada.

Pagisõidu rada paigutati otse seikluskeskust teenindava hoone ette ja nii saadi ka 16+ lastele üks tolmutamiskoht lisaks.

Õppetund: Kui teed midagi peredele, siis pead suutma tagada, et igas vanuses ja võimekusega lastel oleks vähemasti 2-3 jõukohast tegevust ja et ka vanematel igav ei hakkaks.

8. Kuulusust toonud MMist loobumine.

Sel kevadel otsustasid Madis Olt ja Janek Maar, et nende kõige vanem „lapsuke” ehk kogu keskusele tuntuse toonud ja tuule tiibadesse puhunud Kiviõli Motofestivali aeg on läbi. Vähemasti mõneks ajaks. 23-aastatest noorukitest olid saanud 42 aastased pereisad ja oli aeg vastata küsimusele: kaua võib teha tasuta tööd! Otsust teha oli raske, kuid kaine mõistus soovitas investeerida aega edaspidi vaid sinna, kus on kasvupotentsiaal. See potentsiaal oli suviste teenustega elamuspargi veelgi paremaks muutmises.

Õppetund: See, mis aitab tuua tuntust ja koguda publikut, ei pea olema igavene. Oluline on iga teenuse tasuvust pidevalt monitoorida.

9. Pidevad parendused ja uuendused hoiavad pildil.

2019. aasta suve alustatigi kohe mitmete uuendustega:

Elamusterohke trosslaskumise läbilaskevõimet suurendati 3 korda (10lt inimeselt tunnis 30ni) lihtsa nipiga: osteti rohkem rakmeid, aidati need inimestele selga juba mäe all ja ka instrueerimine viidi läbi juba enne kui trossitajad autosse istuvad, mis neid jalamilt kõrgeima Eestis asuva mäe tippu viib.

Pamptrackist innustatuna avati mägiratturitele tehismäel veel paar erakordset mäest laskumise rada, mille nautimiseks viib ülesse eskalaatortõstuk või suur suusatõstuk. Algajate rada on paarisaja meetrine, julgematele ja sportlikumatele pakutakse aga enam kui kilomeetrist allamäge freeride naudingut.

Driftimise sõprade jaoks (kes liikluslinnaku jaoks suured aga mägiautodesse veel ei pääse) on soetatud kuus spetsiaalset ühe vedava rattaga „kreisikarti”, milles asuva „käsipiduri” abil saab mõnusalt külg ees driftida.

Keset elamusparki ehitatud väliterassi ja puhkekohtade lisamisega püütakse kõigi jaoks kogu pargis olemist mõnusamaks muuta.

Õppetund: iga teenuse tarbimise kasv ja rahaline edu sõltub võrdselt heast ideest ja iga elemendi peenhäälestamisest tarbija ootusele ja mugavusele. See on pidev protsess, sest inimeste ootusedki on muutumises!

10. Suve ja talve taskaal hakkab lõpuks tooma raha

Kui alates 2013. aastast ulatus talviste ja suviste külaliste hulk Kiviõli Seikluskeskuses kokku 18 000 ümber, siis suvise elamuspargiga pandi täkkesse: kahe kuuga käis üle 25 000 külalise. Koos normaalse talvega käis keskuses 2018. aastal kokku 50 000 inimest. Tulemus on palju populaarsema ja juba aastaid tegutsenud Lottemaaga samas suurusjärgus. 2019. aasta lõpuks loodetakse praegusele huvile tuginedes jõuda 70 000-80 000 külastajani.

Et Kiviõli Seikluskeskuse ärimudel on üles ehitatud nii, et sinna pääseb kas kõike sisaldava 25-eurose päevapiletiga või siis saab sisse 15 euroga ja iga teenuse eest tuleb juurde maksta 3 või 6 eurot (ainult trosslaskumine maksab 12 eurot ja ei kuulu päevapileti sisse), siis võib arvestada, et keskmiselt jätab iga parki külastav inimene sinna vähemalt 20 eurot. Paari aasta pärast reaalsed 100 000 külastajat aastas tähendaks keskusele enam kui 2 miljoni eurost käivet ja esmakordselt 20 aasta jooksul saaksid arendajad ka omale arvestatavat palka maksta. Sellist, mida optimistlikud keskuse arendajad oma peredele juba aastakümneid on lubanud.

Asjad, mida tehti valesti ja uuesti:

Loomulikult on ka Kiviõli arendajail endil nüüdseks olemas kohvritäis kogemusi, mida teiste turismiteenuse loojatega jagada. Neli olulisemat lubasid nad ka siia kirja panna:

* Hakates looma midagi, milles kogemused puuduvad, läheb oma mõtetes selgusele jõudmiseks, rahastuse leidmiseks ja mõtete visualiseerimiseks (projekteerimiseks) kordades rohkem aega, kui algselt ette kujutad (12+5 aastat).

* Eelnevast tulenevalt (nagu meil Kiviõlis juhtus), võib ka vabalt minna nii, et mõne aastaga hüppab projekti eelarve üles pea kaks korda (3 miljonilt 5 miljoni peale).

* Kui alguses innustununa motokrossi edust arvasime, et meie suusakeskuses peab olema kindlasti maailmatasemel lumepark ja lumerenn, et nende abil rahvusvahelisi suurvõistlusi ja kümneid tuhandeid külastajaid keskusesse tuua, siis reaalsuses selgus, et meie kliimas on park ja renn pigem kuluartiklid. Ja et vaja on hoopis maksimaalset suurt algajate nõlva, mugavat tõstukit ja häid koolitajaid.

* Teenuste edukus sõltub tihti tehnilistest pisidetailidest – korduvalt läksime odava „hiina tehnika” teed ja olime hiljem sunnitud topelt kallimad ning vastupidavamad vahendid soetama.

Raul Kalev, arileht.ee, 29.06.2019