Olime pikalt plaaninud kolmapäeval Kiviõli Seikluskeskusesse minna, kuid veel teisipäeva õhtul tegime otsuse, et kuna Noorsand on päevi köhinud, siis lükkame selle käigu edasi. Raskeim osa sellest otsusest oli teadmine, et hommikul peab sellest ka lastele rääkima, kes läksid magama teadmisega, et homme on aasta üks tipphetki, sest sellest ajast saadik, kui me möödunud aastal seikluspargi väravatest välja astusime, on nad meid pommitanud küsimusega, et millal me juba tagasi läheme?
“Issi, kas me läheme Kiviõlli?” küsis Noorsand linna nime mugavamaks käänates. “Issiiii!” kordas ta end mind unest üles raputades. Miks ta ei võiks Esileedi käest seda küsimust küsida, et mina halbu uudiseid edastama ei peaks? Üks asi aga, mis kõrvu hakkas, oli see, et mitte ühtegi köhatust. Tund aega hiljem ikkagi mitte ühtegi. Kell oli juba 11 ja ikka veel mitte midagi. Kuid siis oli kell juba nii palju, et täna pole enam mõtet minna, sest kui me kohe stardime, siis me saame koha peal olla…. kuus tundi! Ma ei viitsikski olla üle kuue tunni. Kiirelt pessu, riidesse, midagi süüa ja …. ja umbes tund hiljem olime me valmis minema. Me pole eriti head kiirustajad. Meie kiirustamine ja rahulikult võtmine võtavad umbes sama aja.
Kell kaks olime me kohal ja sa pühamüristus! Ühel päeval aastas on sadadele lastekodulastele organiseeritud lõbus päev seikluskeskuses ja meie sattusime sinna täpselt samal päeval. Hirmutav.. kuid ainult minule, sest lastel juba silmad särasid ning juba nad tirisid meid kättpidi, et kõikjale jõuda. Nagu öeldud, siis me käisime ka möödunud aastal, kuid möödunud aastal olid nad kõik aasta nooremad ja tegevused, mida nad soovisid teha, olid samuti hoopis teised. Kui eelmisel aastal tuli meil Esileediga enda kanda suur osa, siis sel aastal olid nad kõiges ise käpp küljes.
Miski, mis eelmisel aastal tundus kõige igavam atraktsioon, oli sel aastal koht, kuhu nad soovisid minna kolmel korral. Selleks oli tulekahju kustutamine. Nõuab see aga natuke füüsilist pingutust. Esiteks selleks, et tuletõrjeautoga tulekahjuni jõuda ja teiseks, et vett pritsida. Nad tahtsid kõike ise teha. Umbes kümme sekundit. Siis tuli aga Esileedil ohjad enda kätte haarata, sest minul tuli täita tähtis paparatso roll ja kaamerat klõbistada.
Vinged olid loomulikult ka liikluslinnak ning laevasõit, kuhu sel päeval ka kõige enam soovijaid tundus olevat. Järjekorras seismine oli tüütu, kuid jällegi – vaid mulle. Lapsed said olla lapsed ning teiste järjekorras ootajate vahel kulli ning zombiesid mängida, sest mis oleks toredam, kui võõrad lärmakad lapsed su isiklikus ruumis?
Kiviõli seikluskeskus on üldse nii hästi üles ehitatud, et kui ongi rohkem inimesi, siis ka atraktsioone on nii palju, et nad jaotuvad ära ja see aina areneb. Lähinädalail pannakse püsti uus asi, mis on mõeldud aga koertele! Agility rada, kus koerad end tühjaks joosta saavad. Kuulsin ka suurejoonelisi plaane järgmiseks aastaks ja ma ei saa mitte minna, sest lapsed võtsid mult juba kambakesti vande, et me kindlasti ka tuleval aastal platsis oleks.
Mis oli aga päeva tipp? Sama, mis mind algselt hirmutas. Ehk siis palju lapsi. See tähendas palju kilkeid ja palju sagimist, mis omakorda lastel silmad särama lõi ja nad mängunurgas teistega mängu sulandusid ning seal see juhtus – keset turnimist, möllu ja kaost ristusid Noorsandi ning Joonase teed ning see oli sõprus esimesest silmapilgust. Ülejäänud päev oldi nagu sukk ja saabas ning ka uue sõbra isal polnud muud valikut, kui meie seltskonda taluda. Ma olen unustanud, kui kerge on lapsena sidemeid luua – pole skeptilisust, pole eelarvamusi. Sa lihtsalt küsid, kas sa tahad minuga mängida ja kui vastus on jaatav, siis tormatakse ringi nagu vanad sõbrad muiste. (Sain Joonase isa käest loa tema piltide kasutamiseks).
Seega meie viiene seltskond sai hetkega seitsmeliseks ning avastada tuli koppasid, lennukit, liikluslinnakut, bussi ja veel viimaste reisijatena saime veel ka teisel laevasõidul ära käia. Atraktsioone, kuhu me ei jõudnud, oli samuti hulgim. Kui me möödunud aastal olime seikluskeskuses sulgemiseni, siis sel korral olime vist üldse viimased inimesed, kes sealt koristaja mopi ähvarusel lahkusid.
Kui te pole Kiviõli Seikluskeskuses käinud, siis võtke endale see päev. Meie olime seal teist korda ja kuigi ma nurisesin rahvahulga pärast, siis tagantjärele täiesti asjatult, sest lapsed nautisid täiega ja ma ju nende pärast sinna läksingi. Mission accomplished. Pluss me saime tuttavaks toredate inimestega.
Kui kergelt teie nüüd täiskasvanuna võõrastega kontakti loote?
Allikas: A Mida Henry teeb blogi